Äärekaitsjad ja ääreründavad kaitsjad tänapäeva jalgpallis

Kaitsjatest ründajateks

Viiskümmend aastat tagasi oli äärekaitsja peamiselt kaitsja, kes katis vastasmeeskonna ääreründajat ja ületas harva väljaku keskjoone. Täna on äärekaitsjad ja ääreründavad kaitsjad jalgpalli nõudlikumate positsioonide hulgas. Nad kaitsevad äärt, toetavad rünnakuid, annavad tsenterdusi ja läbivad igas mängus tohutuid vahemaid. Paljud tänapäeva meeskonnad toetuvad neile laiuse osas, mis vabastab ääreründajad ja ründavad poolkaitsjad sissepoole liikuma.

Nende positsioonide mõistmine aitab sul valida mänguskeeme ja mängijaid ning hallata kehalist vormi, sest need on mängijad, kes jooksevad kõige rohkem.

Äärekaitsja või ääreründav kaitsja: mis vahe on?

Äärekaitsja mängib nelja kaitsja liini äärel. Tema algpositsioon on kaitses, keskkaitsjate kõrval, ja ta liigub ettepoole, kui tema meeskonnal on pall. Ääreründav kaitsja mängib mänguskeemis kolme keskkaitsjaga, näiteks 3-5-2. Tema algpositsioon on kaugemal ees, umbes poolkaitsjatega samal joonel, ja ta vastutab kogu oma ääre eest üksi.

Praktikas ründab ääreründav kaitsja rohkem ja kaitseb kaugemalt, äärekaitsja aga kaitseb rohkem ja ründab siis, kui hetk on õige. Ääreründavad kaitsjad vajavad veelgi rohkem vastupidavust, sest nende väljakupoolel pole sageli kedagi teist.

Mida hea äärekaitsja vajab

Kaitsmine tuleb esimesena: takistamine, positsioneerimine ja oskus ääreründajaid peatada. Kiirus aitab, sest äärekaitsjad seisavad sageli silmitsi vastasmeeskonna kiireimate ründajatega. Vastupidavus on hädavajalik, eriti äärekaitsjatele, kes tõusevad ettepoole ja peavad palli kaotades kiiresti tagasi jõudma. Tsenterdamine on peamine ründeoskus, sest ülejooksu tegev äärekaitsja jõuab sageli tsenterduspositsiooni.

Ääreründavad kaitsjad vajavad samu omadusi, kuid suurema rõhuga vastupidavusel, tsenterdamisel ja ründamisel. Nõrga tsenterdusega ääreründav kaitsja raiskab paljud võimalused, mida mänguskeem talle loob.

Millised mänguskeemid neid kasutavad

4-4-2, 4-3-3 või 4-2-3-1 kasutab nelja kaitsja liinis kahte äärekaitsjat. 4-4-2 puhul on äärekaitsjate ees tavaliselt äärepoolkaitsja, kes neid toetab. 4-3-3 puhul võib neil olla rohkem ruumi rünnata, kui ääreründajad liiguvad sissepoole. 3-5-2 või 5-3-2 kasutab ääreründavaid kaitsjaid ja kuju sõltub tugevalt neist: kui nad on nõrgad, pole mänguskeemil laiust.

Mänguskeemi valides vaata kõigepealt oma äärekaitsjaid. Kui sul on tugevad äärekaitsjad, kuid pole loomulikke ääreründavaid kaitsjaid, on nelja kaitsja liin tavaliselt turvalisem. Kui sul on energilised, ründavad äärepositsiooni mängijad ja kolm head keskkaitsjat, võib 3-5-2 neist parima välja tuua.

Äärel oma positsioonist eemal mängivad mängijad

Äärekaitsjatest on sageli puudus. Tekib kiusatus tõsta äärekaitsja rolli keskkaitsja või ääreründaja. Väljakul olevad tähed näitavad, kui palju tugevust mängija sellel kohal säilitab, nii et võrdle valikuid otse. Keskkaitsja võib äärekaitsjana mõistlikult kaitsta, kuid ettepoole pakkuda vähe, ääreründaja võib hästi rünnata, kuid jätta enda taha ruumi.

Siin on väärtuslikud mängijad, kellel on äärel teine positsioon. Parempoolne äärekaitsja, kes saab mängida ka vasakul, või äärepoolkaitsja, kes saab mängida ka ääreründava kaitsjana, annab sulle katte ilma lisaliitmisteta.

Kehaline vorm ja rotatsioon

Äärekaitsjad ja ääreründavad kaitsjad jooksevad rohkem kui peaaegu keegi teine, nii et nad väsivad kiiresti. Nelja liigavooruga nädalas on see üks esimesi positsioone, mis rotatsiooni vajab. Hea eesmärk on vähemalt kolm, ideaalis neli mängijat, kes saavad mängida sinu kaitse äärtel.

Planeeri nende puhkus kalendri järgi. Kui sinu äärekaitsjad mängisid laupäeval, on pühapäevane mäng loomulik aeg anda ühele või mõlemale puhkust. Pressing ja ründejuhised muudavad jooksmise veelgi raskemaks, nii et rahulikum seadistus vähem olulistes mängudes aitab neil taastuda.

Juhised äärekaitsjatele

Taktika lehel saad anda mängijarolle ja juhiseid. Tavaline lähenemine on muuta üks äärekaitsja ründavamaks ja teine kaitsvamaks, et meeskond hoiaks tasakaalu. Näiteks kui sinu vasakpoolne ääreründaja eelistab äärde jääda, võib vasakäärekaitsja taha jääda, ja kui parempoolne ääreründaja liigub sissepoole, võib parempoolne äärekaitsja ette tõusta ja laiust pakkuda.

Ka kaitseliin loeb. Kõrge liini puhul on äärekaitsjad kaugemal ees ja saavad varem rünnata, kuid nende taga on vastaste ääreründajatele rohkem ruumi. Madala liini puhul kaitsevad nad kindlamalt, kuid liituvad rünnakutega hiljem.

Läbitöötatud näide

Sa mängid 4-3-3 kahe kiire ääreründajaga, kes armastavad sissepoole lõigata. Ilma ettepoole tõusvate äärekaitsjateta muutub sinu rünnak kitsaks ja vastane tihendab keskosa. Sa annad oma parempoolsele äärekaitsjale, kellel on hea tsenterdus ja vastupidavus, ründavama rolli, vasakpoolne aga jääb kaitsvamaks, et kaitsta vasturünnakute eest. Meeskonnal on nüüd laius ühel küljel ja kindlus teisel.

Järgmises mängus on vastasel väga kiire parempoolne ääreründaja. Sa vahetad rollid: sinu vasakäärekaitsja, kes on parem kaitsja, keskendub tema peatamisele ja parempoolne jääb veidi ettevaatlikumaks. Sellised väikesed kohandused muudavad äärtel suure vahe.

Tavalised vead

Esimene viga on mõlema äärekaitsja mängimine ründajatena ilma kaitseta, mis jätab kaitse avatuks. Teine on positsiooni väsitavuse unustamine ja samade äärekaitsjate mängimine igas mängus. Kolmas on ääreründavate kaitsjatega mänguskeemi kasutamine mängijatega, kes ei oska tsenterdada. Neljas on positsiooni täitmine mängijaga, kes kaotab seal liiga palju tähti. Kohtle oma äärekaitsjaid võtmemängijatena ja kogu sinu meeskond võidab.

Äärekaitsjad üleminekuturul

Häid äärekaitsjaid on sageli raskem leida kui keskseid ja see teeb need planeerimist väärt. Skautides vaata vastupidavust, kaitsmist ja tsenterdamist koos, mitte ühte üksi. Eriti kasulik on mängija, kellel on teine positsioon vastasäärel. Vaata kõigepealt vabade mängijate nimekirja: korralik varuäärekaitsja ilma tasuta võib päästa sind keskkaitsja või ääreründaja oma positsioonist eemal mängimisest kõige kiirematel nädalatel.